Poliitikateaduses, geograafias, kultuuriteoorias,
filosoofias, majanduses, kaunites kunstides, loodus-
teadustes ning viimaks ka arhitektuuris on toimu-
mas põhjalik ja laiaulatuslik materiaalse kultuuri
ümberhindamine, millega kunagi tegid algust
veidrikud ja hipid. Arhitektuuris aga keelduvad pal-
jud end selle ümberhindamisprotsessiga sidumast.
Nende jaoks on keskkondlikkus midagi häbiväär-
set. Selles pole ei uudsust, sära ega stiili. Sellega
tegelevad ainult vagatsejad ja halvasti riietujad.
Nende analüüs on lühinägelik, nende veendumus-
ed naiivsed, kogu ettevõtmise füüsika on kahtlus-
täratav, metafüüsika aga absurdne. See on paradiis
andetuile, kelle jaoks eetika asendab esteetika, ilma
et keegi pahandaks.
Kui need vastuväited ka kunagi tõele vastasid, siis
nüüd enam mitte. Ülaltoodud karikatuuri asemel
on valdavaks saanud teistsugused arusaamad
keskkondlikkusest, mille järgi on see sama keerukas,
nõudlik ning varjundirikas kui kõik teisedki
intellektuaalsed kinnismõtted, millest avangard on
seni inspiratsiooni ammutanud. Arhitektuuris ei ole
keskkonnatundlik projekteerimine üksnes praktiliste
probleemide praktiline lahendustekompleks; see
on keskkondlikkuse ühe haarme keerukas otspunkt.
Keskkondlikkus iseenesest on modernistlik
metanarratiiv, mis on lastud läbi postmodermismi
pesurulli: selle eesmärgid on universaalsed, kuid
vahendid sõltuvad individuaalsetest tingimustest.
Selle universaalse kehtivuse ambitsioon
lähtub inimesest, kes on kohastunud füüsiliselt
jätkusuutlikus süsteemis (looduses). Et see tingimus
on kõigil inimestel ühine, olgu kultuurilised
erinevused millised tahes, oleme me võrdselt
kohustatud kaitsma seda, mis meid füüsiliselt elus
hoiab. See, et loodus on kultuuriline konstruktsioon,
on vältimatu, protestigu mõned kui palju tahes:
“[S]ee ei ole mitte keel, mille osoonikihis on auk;
seda “päris” asja reostatakse ja rikutakse üha edasi,
isegi kui me oma dekonstruktiivse sisekaemuse
tähenduslikule tasemele tõstaksime,” kirjutab inglise
filosoof Kate Soper.1 Selle universaalse tagamõtte
korrelaadiks on äratundmine, et eraldiseisev
on sama tähtis kui universaalnegi ning et tervik
koosneb hulgast väga eripärastest osadest, mis
eristuvad nii kultuuriliselt kui ka materiaalselt. Meie
kohustused – kerge kummardusega Marxile –
võtavad vormi “igaühele vastavalt tema vajadustele,
igaühelt vastavalt tema looduse kasutamise (või
ärakasutamise) määrale”. Saksa sotsioloog Ulrich
Becki jaoks on keskkondlikkus modernismi uus
faas, “postimperialistlik”, tema enda sõnastuses
“refleksiivne modernism “: “Modernsus on /.../
võtnud üle oma vastandi rolli – ületada traditsioone,
vallutada looduslikke piirajaid.”2
Tehiskeskkonnas, millest pärineb 50 protsenti kõigist
inimese loodud kasvuhoonegaasidest, on ilmselgeks
kandidaadiks selle “ületamise” juhi positsioonile loo-
mulikult arhitekt. Sest ehkki arhitekti otsene füüsiline
panus on minimaalne, on tema kultuuriline mõju
ebaproportsionaalselt suur nii ehitusala sees kui ka
üha enam sellest väljaspool. Tegelikult on vähemalt
viis põhjust, miks arhitektuurikoolid ja -bürood peak-
sid keskkonnasäästlikkuse kinda üles korjama.
1. Intellektuaalne põhjus
Keskkonnateadlikud arhitektid pole ainsad, kes
leiavad, et looduse toimimine ja korraldus on kaugelt
üle meie materiaalsest kultuurist. Pärast loodusesse
kui eeskujusse ambivalentselt suhtunud modernismi
püüdlusi oleme taas, seekord sügavama mõistmi-
sega varustatult, jõudnud uut tüüpi loodusekul-
tuse juurde. Seda võib leida väga ootamatutest
kohtadest: nii kõige ülevamatest kultuurikommen-
taariumide templitest kui ka kõrgeimatest arhitek-
tuurilistest tippudest. Nii kõneleb Sanford Kwinter
mateeria võrgutavusest: “Semiootilised struktuurid
on binaarsed, hierarhilised, suletud /.../ Mateeria on
sõna otseses mõttes tulvil omaduste, asümmeetriate,
ebahomogeensuste ja singulaarsuste mõistatusi /.../
Mateeria on lühidalt öeldes aktiivne, dünaamiline
ja kreatiivne.”3 Just looduse eripära ja dünaamilisust
– võimet korrata ilma kordamata ning areneda,
omadust, mis mehhaanilisel masstootmisel puudub
– on meil nüüd võimalik materiaalses kultuuris imi-
teerida (kõige drastilisemalt vast biotehnoloogias).
Mida rohkem need meie käeulatusse satuvad, seda
kannatamatumaks muutuvad mõned arhitektid ar-
hitektuuri konventsionaalsete piiride suhtes: “Täpne,
proportsionaalne, fikseeritud ja staatiline geomeet-
ria, mis pealtnäha on arhitektuurile loomuomane,
ei ole võimeline kirjeldama kehalist mateeriat ega
selle ettenägematuid mõjusid /.../ Arhitektuur peab
algama amorfse aine adekvaatsest kirjeldamisest läbi
ebatäpse, kuid jõulise geomeetria, /.../ mitte täpse
geomeetria ebaadekvaatse staatilisuse häirimisest.”4
Selle mõttekäigu kohaselt näib eesmärk olevat
üksnes formaalne. Seda mõtteviisi järgides ei olegi
võimalik eksida: kui arhitektuur puudutab represen-
tatsioone, ja representeeritav asi on nihestumas, siis
on arhitektuuri sundimine “kirjelduse” nihestamisele
ju äärmiselt olulise tähtsusega. Mõned arhitektid on
selleni juba jõudnud. Näiteks eksperimenteeris Peter
Eisenman 1980. aastatel juba vormide genereerimise
eesmärgil geoloogiliste nähtustega.5
Uudne on nüüd üksnes soov anda vormiliselt edasi
looduse dünaamilisi aspekte, mitte staatilisi omadu-
si, mida on ometi lihtsam edasi anda. See omakor-
da tõstatab küsimuse: kui valitseb sedavõrd suur
huvi selle vastu, kuidas arvuti- ja loodusteadused
paljastavad looduse seni arusaamatuks jäänud
toimemehhanisme, siis miks piisab paljast nende
nägemisest? Miks ei väljendata kannatamatust mit-
te üksnes siis, kui arhitektuur esindab ebatäielikku
pilti reaalsusest, vaid ka siis, kui see toimib eba-
täieliku reaalsusena? Teadusalad, mis võimaldavad
meil näha, ja neist sõltuvad tööstusharud kihutavad
taas arhitektuurist ette, et sügavamalt ja põhjaliku-
malt kui iial varem looduslike protsessidega kokku
sulada. Ainus arhitektuuri loomise viis, mis üldse
püüabki nendega sammu pidada, on keskkondlik-
kus (environmentalism).
2. Praktiline põhjus
Nende vahel, kes võtavad uut loodusemudelit kui
uute loovate strateegiate ja/või vormide allikat,
ja nende vahel, kelle jaoks peituvad selles uued
ehitamise ja hoonete toimimise/haldamise viisid,
valitseb tohutu lõhe. Viimastel puudub esimeste
intellektuaalne „pürotehnika“. Esimestel puudub vii-
maste intellektuaalne järjekindlus. Thomas Herzogi
või Glenn Murcutti lugemine pole ligilähedaseltki
sama inspireeriv kui Kwinteri ja Lynni lugemine,
kuid nende loodud hoonete lugemine võib seda
olla. Keskkondliku suuna viljelejate uuenduslikkus
peitub nende hoonetes, mitte nende algatatud
diskussioonides. Ent keskkonnatundlikkusest
lähtudes on hoone vorm äärmiselt oluline, nagu ka
asend ilmakaarte suhtes ning kasutatud materjalid.
Detailsemal tasandil muutuvad oluliseks ka kesk-
kondliku arhitektuuri seadmed ja tehnikad: fotogal-
vaanilised ja päikesepaneelid (kasutada või mitte),
(päeva)valgusriiulid, (päeva)valguslambid, arhitek-
tuurilised sirmiseadmed, puhvertsoonid, taimed,
hübriidsed kütte-, ventilatsiooni- ja kliimasüstee-
mid (osaliselt mehhaanilised, osaliselt passiivsed),
ventilatsioonišahtid jne.
Mõned arhitektid käsitlevad keskkonnasäästlikku
sõnavara liiga suure teatraalsusega (näiteks britid
Edward Cullinan ning Feilden, Clegg ja Bradley,
itaallane Mario Cucinella ning malailased Hamzah
ja Yeang), liialt paljud arhitektid aga liiga vähese te-
atraalsusega. Arhitektuuris on kõige huvitavamad
loojad just need, kes igasugusest keskkondlikust
funktsionalismist välja murravad – näiteks holland-
lane Mecanoo, inglise-saksa tandem Sauerbruch ja
Hutton, Alsop ja Stromer, ning prantslased Jourda,
Perraudin ja Edouard François (kes pakub huvi
pigem oma kujundikeele, mitte energiasäästlikkuse
tõttu). Erinevate strateegiate ja arhitektide skaala
on määratu lai nii arhitektuuribüroode vahel kui
ka mõnikord nende sees, sest büroodele ja arhi-
tektidele mõjuvad erinevad kultuurilised ja kesk-
kondlikud kontekstid. Mõned arhitektid järgivad
keskkonnasäästlikku mõtet kuni selle loogiliste
järeldusteni, teised aga mitte. Mõned teevad seda
vahetevahel, teinekord aga ka mitte. Erinevus arhi-
tektide vahel, kes on teinud sel teel vaid üksikuid
samme, ja nende vahel, kes on tee lõpuni käinud,
on väga õpetlik. Ehk kõige tuntumad arhitektid, kes
on võtnud ette modernismi ümbertegemise, on
need, keda kunagi nimetati kõrgtehnoloogilisteks,
ent ristiti Catherine Slessori poolt ümber ökoteh-
noloogilisteks: need on Richard Rogers, Norman
Foster ja Nicholas Grimshaw.6
Nende töödes ilmneb selgelt väljendatud kavatsus
oma hoonete keskkonnasõbralikkust tõsta ning
vaikimisi väljendatud iha oma senisest loometeest ja
sellega kaasnenud kommertsedust mitte liialt kau-
gele eksida. Seetõttu lähevad nad oma reformitud
modernismiga üksnes teatud piirini. Näiteks kasuta-
vad nad endiselt kõrgete tehniliste näitajatega ma-
terjale, tööstuslikult toodetud metalli ja klaasi, milles
on suurel hulgal „lukustatud energiat”.7 Näiteks võib
tuua Grimshaw’ Börse ja Rogersi DaimlerChrysleri
peahoone, mis mõlemad asuvad Berliinis, ja Fosteri
Swiss Reinsurance Banki Londonis.
Ent seisukohadki arenevad. Rogersi Tribunal de
Grande Instance Bordeaux’s (1998) lisab büroo tava-
lisele materjalidepaletile ka puidu. Kohtuhoone kõik
seitse eraldi asetsevat betoonalusel põhimahtu on
lamineeritud puidust, mida väljast katavad seedri-
liistud ning seest vineer. Puit on keskkondlikust
vaatevinklist hea materjal mitte üksnes seepärast, et
see on halb sooja- ja külmajuht, vaid ka seepärast,
et see ei lisa atmosfääri süsinikku (kui välja arvata
transport ja raie). See pole kooskõlas Rogersi Borde-
aux’ kohtukompleksi kontoribloki ehitusel kasutatud
alumiiniumi ning katuste vaskkattega – kuid võtab
aega, enne kui ühe praksise sisemised vastuolud
talumatuks muutuvad.
Fossiilkütuste tarbimise, arhitektuurilise mõjususe
ning hoonete konstruktsiooni vahel jäädakse
alati kompromisse tegema. Ökotehnoloogilisuse
tegelik panus ei puutu üldse energiasäästlikkuse
tõstmisse ega metodoloogilisse järjepidevusse.
Selle väärtus peitub mujal: esiteks tõstab see
keskkondliku ehituse tehnoloogilist täiuslikkust,
mis pole ka üllatav, sest innovatsioon ongi
selle laadi mõte; teiseks töötab see nagu Trooja
hobune. Juba nende arhitektide vastumeelsus
selle suhtes, et nende arhitektuurset identiteeti
lahjendatakse ökodisainiga, on taganud selle, et
neil on õnnestunud säilitada võimsad kommerts-
ja institutsionaalsed kliendid, kes ootavad
kaubamärgina tuttavlikku stiili ning kes on samal
ajal siiski kohustatud keskkonnasäästlikkusega
vähemalt tegemist tegema. Sellest muidugi
ei piisa, kuid korrakem: võtab aega, enne kui
tegevuse ja tahte vahelised vastuolud muutuvad
küllalt piinlikuks, et need on targem lahendada,
ja vähemasti Rogers läheb oma loomingus palju
kaugemale kui keskkondlik dekoor.
Rogersi endine partner Renzo Piano on aga lahen-
danud palju suurema hulga kõrgtehnoloogilisuse
ja keskkondlikkuse vahelisi vastuolusid, loobudes
selleks kõrgtehnoloogia sirgjoonelisusest. Selle nih-
ke näiteks on tema büroo poolt Uus-Kaledooniasse
kanakadele ehitatud Tjibaou kultuurikeskus. Nii kes-
kuse kui ka ümbritseva maastikukujunduse kesksed
ideed tuletati kanaka mütoloogiast, mis omakorda
tuleneb suuresti kohalikust kliimast ja topograafi-
ast. Ümber keskuse lookleb “kanakade rada”, mis
sümboliseerib kanakade kultuuriloome nelja faasi:
põllumajandust, elupaika, surnute riiki ja hingede
maailma, mis kõik on tihedalt seotud kindlate kivide,
taimede ja puudega. Keskus ise on kujundatud raja-
na, mis järgib kanakade tseremoniaaltee ülesehitust:
seda ääristavad puud ja selle lõpus asub pealiku
hütt. Keskuse tseremoniaalteed ääristavad puude
asemel kümnesse puust “kesta” ehk hütti paigutatud
funktsioonid , mis moodustavad “küla”.
Väliskonstruktsiooni kestad, mis Tjibaou kultuuri-
keskuse kujunduses domineerivad, loodi algselt
kultuurilistel, mitte klimaatilistel põhjustel ja need
viitavad kanakade hüttidele. Hiljem neid pisut tei-
sendati, et keskkonnasäästlikku aspekti tõhustada.
Seeläbi muutus nende koonusjas, kanakade hüttide
katuseid meenutav kuju poolekslõigatud koonuse
kujuliseks – see aitas suurendada ventileeritava
õhu mahtu. Nii traditsioonilis-vernakulaarse kui ka
kaasaegse lähenemise strateegia on kliimast lähtuv
ning kasutab ära Vaiksel ookeanil puhuvaid püsituu-
li. Väliskonstruktsioonid on valmistatud iroko-puust,
kuni kahekümne meetri kõrgused lamineeritud
puidust elemendid toetavad horisontaalseid kumer-
liiste. See võimaldab õhu vaba liikumist liistude ning
“ribikardinatega” kaetud sisekesta vahel. Nn. ribikar-
dinad on arvutiga juhitavad ning programmeeritud
lõpuni avanema, kui puhub vaid kerge tuuleke, ja
sulguma, kui tuule kiirus suureneb. Kui tuul muudab
suunda, toimub ventilatsioon läbi hoonekülje ala-
serva, väljasuunatav õhk väljub topeltkesta ülaosast.
See lahendus töötati välja tänu tuuletunnelikatse-
tele ja arvutisimulatsioonidele, mille teostajaiks olid
Ove Arup koos kaastöötajatega ning Centre Scienti-
fique et Technique de Batiment.
Tulemuseks on arhitektuuriline lahendus, mis meenu-
tab kanakadele nende endi minimalistlikku arhitek-
tuuri, kuid ei püüa seda millegagi imiteerida. Piano
püüdis hoolega vähimatki kitšielementi vältida. Selle
asemel imiteerib ta kanakade reaktsiooni kliimale,
pöörates samasugust tähelepanu passiivsele ventilat-
sioonile, kuid kasutades väga erinevaid materjale ja
hoopis teistsugust tehnilise keerukuse taset. Näiteks
toetuvad lamineeritud puidust piilarid valuterasest
alustele, mis tuli ehitusplatsile toimetada teiselt poolt
Vaikset ookeani, nagu ka arvutid ja ribakatikud. Ehkki
igasuguses mahus ja keerukusastmes ehitustöö
materjalivaesel saarekesel nõuab teatavat importi,
oleks fundamentalistidest ökoarhitektid teinud teist-
suguse valiku. Energiasääst oleks kahtlemata olnud
suurem, kuid saavutatud efekt mitte nii tõhus. Lausa
hämmastav, kuidas Piano on lasknud kliimal vormi
inspireerida, ja seda tasemel, mida tema endised
kõrgtehnoloogilised kaastöötajad pole saavutanud;
seeläbi on tema arhitektuur muutunud mitmepal-
gelisemaks, aga kolleegide oma ei ole. See ongi
tema valik. Mõned modernismi esimese põlvkonna
esindajad – Aalto, Baragan ning aeg-ajalt ka Le Cor-
busier – valisid teise tee ning jäid rahvusvahelise stiili
idioomi raamesse, reageerides kliimale arhitektuurili-
selt, näiteks päikesesirmidega (brise soleil) .
3. Tehniline põhjus
Keskkondlik arhitektuur on väga nõudlik. Küsimus
pole üksnes paaris lihtsas ja intuitiivses liigutuses
– näiteks põhjapoolkeral asuva hoone lõunapoolse
fassaadi katmine suveks päikesesirmidega ning
põhjapoolse fassaadi kaitsmine talvel –, ehkki on
lausa hämmastav, kui paljud ei taipa sedagi teha.
Keskkonnasäästlik arhitektuur sai alguse ehitus-
füüsikast, ja seal see ka lõpeb. Mida keerukamad
on ruum ja ruumiprogramm, seda keerukamad on
interjööri sees ning interjööri ja eksterjööri vahel
toimivad füüsikalised suhted. Väga olulised on ka
hoone ehitamisel kasutatud materjalid. Enam ei saa
me betooniga nagu plastiliiniga mängida. Materja-
lidel on väga erinev juhtivus - ja peegeldusvõime,
mis mõjutavad otseselt hoone keskkonnamõjusid.
Võimsa keskkonnatarkvara arengut soodustab
vajadus enne ehituse algust katsetada passiivse-
te või hübriidsete hoonete keerukat füüsikalist
toimimist, et veenduda, kas hoone sisekeskkond
on pärast tavapäraste energiamahukate mehhaa-
niliste süsteemide vähendamist või eemaldamist
rahuldaval määral juhitav . Mida ambitsioonikam
on projekt, seda vajalikum on modelleerimine,
sest hoone taasavamine välismõjudele toob kaasa
rohkem muutujaid kui suletud hoone – päikese-
kiirguse kõikumine, tuule kiirus, niiskus jne. Samal
ajal peab keskkonnasäästlik hoone vastama palju
kõrgematele mugavus- ja funktsionaalsusnõuetele
kui vernakulaarne hoone, vähem energianõudliku
arhitektuuri senine mudel.
Vajadus mõista loodusjõudude ja hoonete
vaheliste suhete mustreid on tekitanud nõudmise
arvutusvõimsuse järele, mis oleks võimeline sellist
analüüsi läbi viima. Üksnes siis, kui suudame
loodusliku maailma tegeliku keerukuse küberruumi
üle viia, suudame testida veel ehitamata
hoonete toimimist keskkonnas. Disaineritele ja
mitteinseneridele mõeldud programmid, näiteks
Radiance ja Ecotect, on küll inspireerivad, ent ka
väga nõudlikud. Radiance on füüsikal põhinev
valgussimulatsiooni programm, mis demonstreerib
päevavalguse kvaliteeti ja tugevust igas hoone
osas kas ühe päeva või ühe aasta lõikes. Ecotect
on 3-mõõtmeline modelleerimisliides, mis võtab
täielikult arvesse hoone akustikat, termilisust,
valgust, päikesekiirgust ja eelarvelisi piiranguid
ning toob ühtaegu välja nii kontseptuaalse kui ka
lõpliku projekti iseärasused. Ent keskkonnasäästlik
projekt ei välistagi vormi või programmi keerukust.
Materialistliku kultuuri ümberpositsioneerimine
teeb küll lõpu mõningatele senistele tavadele, ent
paneb ka aluse uutele.
4. Majanduslik põhjus
Euroopas tuleb keskkonnasäästlik reform ülevalt
alla. Euroopa Liit püüab läbi seaduste, direktiivide,
majandusalgatuste ja toetuste muuta oma tohu-
tuid ehitusmahte tehis- ja looduskeskkonda vähem
kahjustavaiks. USA võitleb, vähemalt praeguse
valitsuse ajal, igati selliste tendentside vastu.
Muutusi algatab seal hoopis tavapärane kelmi
osatäitja: ärimaailm. Ärimaailm ei tee seda mingi
moraalse käsu sunnil, vaid tavapärasest austusest
kasumirea suhtes.8 “Tööstusökoloogia” võib firma-
dele miljoneid dollareid kokku hoida; selle raames
käsitletakse tööstuslikke protsesse bioloogiliste
protsessidena ning tootmine ja tarbimine muude-
takse lineaarsest entroopilisest protsessist ringjaks
ja energiasäästlikuks.
Looduses jäätmeid pole, sest kõik selle “tootmisprot-
sessid” on omavahel kõigil tasanditel seotud, alates
kohalikust konnatiigist kuni maakerani. Mida üks
organism enam ei vaja, kasutab ära teine. Biosfäär
koosnebki neist suhetest: iga järgmine keerukusta-
sand saab alguses sümbiootilisest suhtest alumiste
tasanditega. Tööstusökoloogia imiteeribki seda
sidusust. Jäätmetest saab järgmine müüdav või
vahetatav kaup. Selle asemel et toota näiteks terast
ja heita selle käigus tekkivad jääkained soovimatute
kõrvalnähtudena kõrvale, kasutatakse neid jäätmeid
mõnes teises ettevõttes või mõne muu tööstusliku
protsessi käigus. (Näiteks terasetootmisel tekkivat
kõrgahjuräbu võib kasutada betooni valmistamisel
tsemendi aseainena. Jaapanis kasutatakse kuni
80% kõrgahjutsementi ning 20% tavalist portlandt-
sementi. Euroopas taaskäideldakse sageli ehitus-
terast.) Ei ole küll veel reegel, et ühe tootmistsükli
jäätmed oleksid teise protsessi tooraine, kuid seal,
kus seda katsetatakse, kannab see juba vilja, nagu
näiteks Taanis Kalundborgis:
Projekti on kaasatud elektrijaam, /.../ vana nafta-
töötlemistehas, farmaatsiatehas, seinaplaaditehas,
väävelhappetootja, tsemenditootjad, kohalik põllu-
majandus /.../ ning lähedal asuvad elumajad. 1980.
aastate alguses hakati [elektrijaamas] ülejäävat
auru naftatöötlemistehasele ja farmaatsiatehasele
andma. Soojuse ülejäägid suunati kohalikku keskküt-
tesüsteemi, see võimaldas loobuda 3500 kütteõliahju kasutamisest. 1991. aastal hakkas naftatöötlemiste-
has oma heitgaasidest eraldama väävlit ning müüma
seda väävelhappetootjale. /.../ [Elektrijaam] müüb
oma lendtuha tsemenditootjale ning kavatseb /.../
müüa kipsijäägid seinaplaaditehasele /.../, farmaat-
siatehas aga valmistab oma setetest kohalike talude
jaoks väetist.9
Keskkonnasäästliku ehituse mitmepalgelisust
arvestades pole mingit põhjust, miks need, kes pole
end selle ehituslaadiga seni veel sidunud, ei peaks
saama seda veelgi mitmekesistada. Euroopas on
sellest trendist kõrvale jäämine üha vähem võimalik,
ja seda mitte üksnes seetõttu, et energiasäästlikkuse
nõuded muutuvad järjest karmimaks, vaid ka seetõt-
tu, et firmad konkureerivad turul, kus ekspertteabe
omajatel on teiste ees märgatav eelis. Ei saa öelda,
et Euroopaski kiirustaks kõik oma senist praktikat
edasi arendama. See nõuab aega ja raha ning paljud
firmad eelistavad oodata, kuni miski neid selleks
sunnib. Briti Kuningliku Arhitektuuriinstituudi presi-
dent Paul Hyett avaldas hiljuti jätkusuutliku ehituse
globaalse alliansi ametisse pühitsemistseremoonial
viibides kahetsust, et see uus meetod Ühendkuning-
riigis tema erialal nii aeglaselt juurdub: “Ma ei saa
meie organisatsiooni liikmetele peale suruda kohus-
tusi, mis muudaks nad vähem konkurentsivõimeli-
seks /.../ [Ent siiski], kas on vajalik põletada ventilatsi-
ooni ja valgustuse nimel fossiilkütuseid iga kord, kui
keegi WC-s käib? /.../ Hooned on ebaintelligentsed
ning ka nende arhitektuur on ebaintelligentne.”10
Ehkki mitte küllalt kiiresti, liigub see eriala Euroopa
Liidus siiski – kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu,
et kliendid on aru saanud, et kuigi energiasäästlik
hoone nõuab algselt suuremat kapitalimahutust,
tuleb see raha märgatavalt väiksemate haldusku-
lude näol “tagasi”. Kliendid on hakanud seda üha
tähtsamaks pidama, kas siis päris oma maja ehitades
või ka endale rentnikke otsides. USA-ski ei jää nafta
igavesti odavaks ning kliendid hakkavad käituma
samamoodi nagu kalli kütusega Euroopas.
5. Pedagoogiline põhjus
Kui arhitektuuribürood, keda süüdistatakse uuen-
dustega venitamises, võivad end vabandada tege-
like raskustega, millest praktilise abiga peaks üle
saama, siis arhitektuurikoolidel sellist vabandust ei
ole. Nende patulunastus peitub järgmise põlvkonna
arhitektuurimõtlejate ja -teostajate väljakoolitami-
ses. Nad võivad õigustatult protesteerida, et ei leia
piisaval arvul kvalifitseeritud keskkonnasäästliku ar-
hitektuuri õppejõude, aga see on vähemalt osaliselt
nende endi tekitatud probleem. Keskkonnasäästlik
arhitektuur on olemas juba kolmkümmend aastat.
Tavapärast inertsuse taset arvestades tähendab see
kahtkümmend kaotatud õpetamisaastat, kaheküm-
ne aasta jagu oskajate õpetajate ja praktikute puu-
dust ning seeläbi ka palju väiksemat ekspertteabe
kogumit. Kuna selle teemaga pole suudetud varem
tegelema hakata, siis on ka pedagoogiline osa loo-
mulikult alles lapsekingades. Kuidas saab õpetada
arhitektidele mingit tehnilist oskust, millesarnast
teist ei eksisteeri, mis on ehitusprotsessis kohal
kontseptsioonist kuni ehituseni ning kannab endas
tohutult suuri vormilisi tagamaid ? Milline on parim
viis õpetada arhitektuuritudengeid žongleerima vor-
miliste ja keskkondlike aspektidega nii, et kumbki
aspekt teist ei lämmataks?
Näiteks Arhitektuuriassotsiatsioonil, kus ma kuni
viimase ajani õppejõuna tegutsesin, on olemas
nii pikaajaline kui ka arenev õppemeetod, millest
lähtuda. Kumbki neist pole täiesti rahuldav, kuid
mõlemad juhivad viisideni, mille abil on võimalik
saavutada efektiivsemaid sünteese.
Pikaajalist meetodit, keskkonna- ja energia-
teemalist magistriprogrammi rakendatakse Arhite
ktuuriassotsiatsiooni magistrantuuris ning see on
kestnud juba seitseteist aastat; see on kui kauge
kuu, mis liigub orbiidil ümber oma keeva planeedi,
milleks on ülejäänud kool. Noored arhitektid,
mõned alles äsja diplomi saanud, mõnel seljataga
paariaastane praktika, veedavad intensiivse aasta,
omandades keskkonnasäästliku projekteerimise
põhimõtteid, võimet mõelda välja viis probleeme
lahendada, ning – mis kõige olulisem – oskust
kasutada kõige uudsemaid keskkonnaalaseid
tarkvaraprogramme. Kursuse kõige tähtsam
osa ongi arvutianalüüs ja -simulatsioon. Mõnes
mõttes on see hea: see on täpne, konkreetne
ning võimaldab õpilastel selgelt näha, millised
otsused on keskkonna vaatenurgast kasulikud.
Teisest küljest on see halb: õpilastel pole aega
integreerida uut meetodit oma sissetöötatud
projekteerimislaadi.
Alternatiivse pedagoogilise lähenemise võib
leida Arhitektuuriassotsiatsiooni põhiõppest, nii
kraadi- kui ka diplomiõppest. Mõningad üksused
on siin koolist ja üksteisest sõltumatult otsustanud
kaasata õppekavasse teatud keskkonnasäästliku
projekteerimise vorme – peamiselt ühe või
mitme üheaegse vormiloome vahendina.
Iganädalasse õppesse ei ole kaasatud eksperte,
tegu on puhtalt altpoolt tuleva initsiatiiviga,
ent arenev pedagoogiline mudel on arhitektide
jaoks paljutõotavam: õpilased töötavad välja
kontseptuaalsed raamistikud, millel pole sageli
midagi pistmist “keskkonnaga”, ning uurivad samal
ajal vastavalt vajadusele ka keskkonnasäästliku
projekteerimise erinevaid aspekte. Nende
intellektuaalne huvi on seega nii kultuuriline kui
ka keskkonnaalane ning dialoog nende kahe vahel
annabki projekteeritavale lõpliku kuju. Tulemust
piirab aga siiski sisend ise. Õpilased võivad ju
edukalt uurida fotogalvaanilisi elemente, vee
puhastamist pillirooväljakutega ning taaskasutatud
materjale, kuid nad ei ole võimelised panema
proovile ei oma empiirilisi vaatlustulemusi ega ka
oma lõppjäreldusi. Neil pole magistriprogrammis
suure vaevaga saadud oskust võimalik analüüsida
ja simuleerida. Vaja oleks keskkonna- ja
energiateemade ning õppeüksuste meetodite
kombinatsiooni nii bakalaureuseõppes kui ka
edasistel õppetasemetel.
Kirjeldatud pedagoogiline väli, nagu ka selle
praktika, on avatud uuendustele ja eksperimen-
teerimisele. Euroopas kasvab üliõpilaste hulgas
nõudmine keskkonnatundlikuma õppe järele. Seda
soovi toetab kindlalt ka Briti Kuninglik Arhitektuu-
riinstituut, kus nüüdsel ajal nõutakse kõigilt üksus-
telt jätkusuutliku arhitektuuri õpetamist. See on
hakanud mõjutama ka kooli valikut: kui üliõpilane ei
leia ühest koolist soovitud ainet, astub ta teise kooli.
Üliõpilased suhtuvad üha suurema kriitikaga õppe-
jõududesse, kes ei oska või ei taha mõelda kesk-
konnasäästlikult. Tegelikult tuleks hakata mõtlema
õppejõudude massilisele ümberõppele. Pole nende
süü, et nende hariduses ei rõhutatud keskkonna-
teadlikkust, kuid nende teadmatus – nii praktilises
kui ka kontseptuaalses plaanis – hakkab ohustama
koolide edukust. Need, keda moraalsed imperatiivid
ei puuduta ning keda “pöördunute” libe pühalikkus
keskkonnahoidlikkuse teelt veelgi kaugemale kal-
lutab, peaksid siiski arvestama, et keskkondlikkuses
leidub piisavalt intellektuaalset ja esteetilist pinget,
mille tõttu tasub asjaga tutvuda.
Praeguse aja avangardistlike ning keskkondlike
arhitektide huvid ristuvad looduses ning
kui kumbki pooltest keeldub seda ühisosa
tunnistamast, on see ajast-arust ning piirav
suhtumine. Täiesti alusetu on entusiasmi
mittejagavate osapoolte hulgas levinud mõtteviis,
et keskkonnasäästlikkuse vältimatud vajadused
seavad ohtu nende loomingulise vabaduse. Suhe
biosfääriga, mis on veidi küpsem algelisest “anna-
anna”-suhtumisest, nõuab nüüdsel ajal teatud
piiride järgimist. Piirid on või peaksid olema
tõmmatud teatud materiaalse ekspluateerimise
vormide ette, kuid neid parameetreid järgides
avastame end olukorrast, mille kohta Essexi ülikooli
sotsioloog Ted Benton kasutas väljendit “seotud,
kuid piiramatu”.11 Mõned arhitektid on isegi
hakanud uurima piirangutes (materiaalsetes, mitte
intellektuaalsetes) peituvat võimalikku uudsust,
kuivõrd neile ei meeldi kõige uue seostamine
piiramatusega. Senimaani on jäänud selgusetuks,
miks keskkonnasäästlikul arhitektuuril arvatakse
olevat loovusele katastroofilisem mõju kui muudel
piirangutel, millega arhitektid silmitsi seisavad:
eelarve, klientide nõudmised, ehitusmäärused.
Vastupidi, piirangud aitavad langetada vähem
meelevaldseid kujunduslikke otsuseid, mis
tuginevad põhjalikumalt sellele, mis on “päris”.
Võimalik, et siin peitubki üks põhjustest, miks
keskkondlikkus on paljudele nii vastuvõetamatu:
tegu pole praktilise murega aja- ja rahakulu
suurenemise pärast, vaid kohati selgelt väljenduva,
kohati aga varjatud vastupanuga arhitektuurile kui
sellisele. Kuid kultuuris, mis on üha enam võimeline
ühendama loodust ja traditsiooni, on täiesti
arusaamatu, kui mõtlevad ja andekad inimesed
tegelevad jätkuvalt tohutult suure võimalusteskaala
üksnes ühe servaga.
Susannah Hagan
1 Kate Soper, What is Nature? (Oxford and Cambridge, MA:
Blackwell, 1995), 151.
2 Ulrich Beck, Risk Society (London ja New Delhi: Sage
Publications, 1992), 185.
3 Sanford Kwinter, “The Genius of Matter: Eisenman’s Cincinnati
Project,” kogumikus Re-Working Eisenman (London: The
Academy Group Ltd., 1993), 93.
4 Greg Lynn, Folds, Bodies, and Blobs (Brüssel: Books-By-
Architects, 1998), 83.
5 Peter Eisenman, “Centre for the Arts, Emory University, Atlanta,”
Greg Lynni toimetatud kogumikus Folding in Architecture:
Architectural Design Profi le No. 102 (London: Academy Group
Ltd., 1993).
6 Catherine Slessor, Eco-Tech: Sustainable Architecture and High
Technology (London: Thames and Hudson, 1998).
7 Energia (peaaegu alati fossiilkütustest), mis kulub hoone
ehitamiseks vaja minevate materjalide hankimiseks,
töötlemiseks ja transportimiseks. Environmentalistliku
arhitektuuri eesmärk on hoone peidetud energia miinimumini
viia. Paraku on selliste vähenduste süstematiseerimine nii
keerukas, et hoone energiasäästlikkust hinnates võetakse
peidetud energiat Suurbritannias arvesse väga harva, kui üldse
– isegi mitte ehitusseadustikus.
8 “2001. aastal Illinoisi meditsiinitarvete tootja Baxter
Internationali koostatud raportis toodi detailselt välja, kuidas
seitsme aasta jooksul läbiviidud energia- ja veetarbimise
vähendamine, parem jäätmetöötlus ning taaskäitlemine
aitasid neil tänavu kokku hoida 53 miljonit dollarit. See summa
moodustas peaaegu 10% fi rma puhaskasumist.” Time, 26.
august, 2002, nr 30.
9 Sim van der Ryn ja Stuart Cowan, Ecological Design
(Washington, D.C.: Island Press, 1996), 114.
10 “Hyett Addresses Building Summit,” RIBAJournal, September
2002, 97.
11 Ted Benton, Natural Relations: Ecology, Animal Rights, and Social
Justice (London; Verso, 1993), 177.
Susannah Hagan juhib jätkusuutliku arhitektuuri
magistrikursust Ida-Londoni ülikoolis ning
teeb Cambridge’i ülikooli Martin Centre’is
ühesemestrilist uurimistööd. Ta on avaldanud
teosed Taking Shape, a cultural assessment of
environmental architecture (Vormi saavutamine:
environmentalistliku arhitektuuri kultuuriline
hindamine), City Fights (Linnavõitlused; koos Mark
Hewittiga), esseid jätkusuutlikust linnast, teose More
with Less: MCA Architects, a catalogue raisonné
(Enam vähema abil: MCA arhitektid, catalogue
raisonné) ning arvukalt artikleid.
Artikkel (originaalis Five Reasons to Adopt Environ-
mental Design) on ilmunud ajakirjas Harvard Design
Magazine, Spring/Summer 2003, Number 18. Autori
loal tõlkinud Tiina Randus.
<<