Keskkonnateadlikku arhitektuuri ja ehitust tähistavad mitmed märksõnad: loodus- ja keskkonnasäästlik, jätkusuutlik või ökoarhitektuur, energiasäästlik ja ökoloogiline ehitus. Uuel asjal pole mõisted veel n-ö paika vaieldud, seda enam, et tegu on multidistsiplinaarse valdkonnaga, kus kosilasi on kõikidest ilmakaartest.
Artiklis on fookusesse võetud arhitektuur ja selle suhe jätkusuutlikku (sustainable) mõtteviisi. Jätkusuutlikkus seetõttu, et see määratleb kõige üldisemalt praeguse ajastu probleeme, jättes piisavalt mõtteruumi arhitektuurile.
Jätkusuutlikkuse puhul viidatakse põhiliselt interdistsiplinaarsele lähenemisele, mis liidab majandus-, ökoloogilisi ja sotsiaalteadusi (nn jätkusuutlikkuse diagramm). Majanduslik jätkusuutlikkus peaks määratlema praeguse põlvkonna maksimaalse tarbimiskoguse, nii et järgmised põlvkonnad ei peaks selle pärast kannatama. Ökoloogiline jätkusuutlikkus viitab põhimõttele, et ühiskond peab kaitsma elu toetavaid süsteeme, et jätkata üldse eksisteerimist Maal. See kontseptsioon põhineb eeldusel, et on olemas mingi piir, mille ületamine toob kaasa katastroofilised ja pöördumatud muutused biofüüsilises (biophysical) maailmas. Kolmas jätkusuutlikkuse valdkond on seotud sotsiaalsete teemadega ning viitab heaolu jaotusele eri põlvkondade vahel. Ka selle eelduseks on väide, et järgmistel põlvkondadel on võrdne õigus ökosüsteemile ja sellega kaasnevatele hüvedele.1
Eestis kasutatakse arhitektuuri ja ehitusega seoses ökoloogilisuse (ökoarhitektuuri) mõistet. Ökoloogia puhul ei räägita aga kunagi ühiskonnast või majandusest, vaid enamasti ainult elusloodusest ja materjalidest. „Ökoloogilise ehituse peamiseks printsiibiks on ehituse kui elukeskkonna olulise elemendi, selle kõikide arengustaadiumite keskkonnasõbralikkus.” 2 Nii suurte üldistuste tegemisel aga kaotab arhitektuur suurema osa oma jõust. Ökoarhitektuuril on oht piiritleda end hobina iseehitajatele, kellele meeldib mässata kohupiimavärvide või hundinuiadega. Tegelikult peavad kõik arhitektid endale keskkonna küsimustes seisukoha kujundama, milleks ka siinne ajakiri ilmselt pürib. Jätkusuutlik mõtteviis pole seejuures mitte loomingulisust takistav, vaid arhitektuurist tuleb leida argumendid, mis seda mõistet täiendaksid. Samuti ei saa toetuda ainult rohelistele aadetele, vaja on konkreetseid näiteid. Ükskõik kui üllad võivad olla aated, ei soovi ju keegi siiski loobuda kõrgest elukvaliteedist mingi „tühise“ jätkusuutlikkuse pärast.
Arhitektuuriteoreetikult Jeffrey Kipniselt pärinevad sõnad, et arhitektuur ei ole lugude jutustamine, vaid see on nähtus, mida need lood endaga kaasa toovad. 3 Seda sobib rõhutada ka jätkusuutlikkuse puhul. Lugude rääkimine eri meediumide kaudu loob ka eri nähtusi. Ja kui läheneda energiasäästlikkuse või jätkusuutlikkuse kaudu arhitektuurile, siis on oluline, milliseid tulemusi selline kombinatsioon annab ja millised materiaalsed nähtused sellega kaasnevad.
Taolise praktika eesmärgiks/tulemuseks peaks olema niinimetatud sünteetiline rahvaarhitektuur (synthetic vernacular).4 On ju talurahvaarhitektuur näitlik kombinatsioon kohaspetsiifilistest ökoloogilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest teemadest. Tänapäevased Vabaõhumuuseumi eksponaadid olid omas ajas kõige jätkusuutlikumad ehitised, mille tehnikaid ei saa aga tänasesse päeva otse üle kanda. Mitmed pöördelised ajaloosündmused on jäljed varasematest eluviisidest täielikult kustutanud. Küll aga saab sünteetilist rahvaarhitektuuri konstrueerida, kui arvesse võtta tänase ühiskonna ootusi ja tehnilisi võimalusi ning samasugust tasakaalu keskkonnaga. Sünteetilist seepärast, et mitme inimpõlve pikkuseks katsetamiseks pole aega ning paljude muutujatega kombinatsioonid tuleb läbimängida arvutis.
Jätkusuutlikud hooned ei pruugi alati olla ehitatud traditsioonilistest ja looduslähedastest materjalidest. Tehes suuri üldistusi võib öelda, et arhitektuuris on kaks tugevat jätkusuutliku ehitamise koolkonda – high-tech ja low-tech – millede esindajateks sobivad vastavalt Norman Foster ja Paolo Soleri. Norman Fosteri sõbrad lahendavad keskkonnaprobleeme tehnoloogiaga.
Varane kõrgtehnoloogiline arhitektuur on avatud kogemiseks kõigile. Näiteks Renzo Piano loodud Pompidou keskus Pariisis, mis on selge konstruktiivse skeemi ja tehnilise hoone võrdkuju. Kõik on nähtaval, isegi kõik torud, viimne kui üks, on vaatajale eksponeeritud. Konstruktsioon koosneb ühikutest, see on nii lihtne, et pane või ise kokku. Sellise arhitektuuri üks eeskujusid, Archigram oli samuti ülimalt tehnoloogiakeskne. Mõelge või nende „Instant city” peale, mida võiks tõlkida isegi „tee-ise-linn” – hiigelsuur taevast laskuv tsirkus.
Pöörates pilgu praegusele Renzo Piano loomingule näeme, et see on jäänud jätkuvalt kõrgtehnoloogilise arhitektuuri lipulaevaks. Kuid projektid on teinud läbi põhjaliku muutuse. Tehnoloogia on muutunud n-ö nähtamatuks, isegi kui näitustel pakutakse ikka veel konstruktsiooni-makette ja muud suitsukatet. Konstruktsioon ja hoone sisekliimat kontrolliv tehnoloogia on muutunud läbitungimatult keeruliseks. Ka läbipaistev klaasfassaad ei paljasta, kuidas hoone töötab. Tänapäeval rahvusvaheliseks staariks kujunenud Read Group (Renewable Energies in Architecture and Design)5, kuhu ka eelnimetatud arhitekt kuulub, tegi läbimurde 1993. aastal, kui nad tänu Firenzes toimunud konverentsile said Euroopa Liidu igakülgse toetuse. Eco-tech-arhitektuuri maamärgid on Frankfurdi kommertspanga kõrghoone ja Berliini Riigipäevahoone renoveerimine.
Teise koolkonna, low-tech-arhitektuuri vaimne liider on Paolo Soleri, kes Frank Lloyd Wrighti endise järgijana ehitas Arizonasse prototüüpse linna Arcosanti.6 Selle kandev kontseptsioon on arkoloogia (arcology). Omavahel tihedalt seotud ning kompaktne kolmemõõtmeline asum vastandub valglinnastumisele kui maad, energiat ja aega raiskavale süsteemile, mis isoleerib inimesi üksteisest ja ühiskonnast. Tihendamine ja väikeste mõõtmete eelistamine võimaldab Arcosantis radikaalset ressursside kokkuhoidu – samade funktsioonide täitmiseks kulub seal ainult 2% tavalise Ameerika linna pindalast. Linnake ise meenutab väliselt kõige rohkem kosmilist hipiküla.
Keskkonnateadliku arhitektuuri trendidena nimetab Dominique Gauzin-Müller oma raamatus „Sustainable architecture and urbanism” lisaks low- ja high-tech arhitektuurile veel: keskkondlikku humanismi, sotsiaalset keskkondlikkust ja keskkondlikku minimalismi7. Keskkondlik humanism (environmental humanism) kujutab endast keskteed low- ja high-techi äärmuste vahel, sidudes traditsioonilised materjalid innovatiivsete tööstuslike elementidega (näiteks arhitektuuribüroo Behnisch Architekten). Sotsiaalne keskkondlikkus on pärit 1970. aastate Saksamaalt ja Skandinaaviast. See märgib rõhuasetust sotsiaalsele vastutusele ja reklaamib end tihti „teeme ise”-loosungitega. Keskkondlik minimalism tähistab hiljuti tekkinud pragmaatilist suunda, mis ühendab keskkonnasäästlikud ideed arhitektuursesse lahendusse suurema kärata, näiteks arhitektuuribüroode Baumschlager & Eberle (vt fotod 4-5) ning Herzog & de Meuron hooned.
Euroopa piires on jätkusuutlik arhitektuur paikkonniti väga erinevas positsioonis.
Skandinaavias on keskkondlikkus (environmentalism) kultuuriline fenomen, millel on märkimisväärne poliitiline ja majanduslik mõjujõud. Arhitektuurselt kannatavad kriitikat sellised uuemad näited nagu Malmö elamumess ja Helsingi Viikki asum.
Teine selgelt jätkusuutlikkusele rõhuv piirkond on Šveits. Šveitsis seati eesmärgiks vähendada 2010. aastaks CO2 emissiooni 10%. See viis Minergie kaubamärgi loomiseni, mille järgi hakati uusi hooneid klassifitseerima. Minergie standard propageerib energiasäästlikkust, taastuvaid energiaallikaid, majanduslikku konkurentsivõimet ning keskkonna reostuse ja kurnamise vähendamist. Neid eesmärke püütakse saavutada kütte ja elektrikulu vähendamisega. Šveitsi ehitussektor kasutab energiat üldjoontes järgmiselt: küte ja jahutus 65%; ehitus 15%; soe vesi 10% ja elektrikulu 10%. Minergie projektid kasutavad tavapäraste hoonetega võrreldes vaid 35% energiast.
Minergie standardit on intensiivselt reklaamitud. Kuigi see oli algselt mõeldud individuaalelamutele, laiendas valitsus 2000. aastast alates seda kõikidele riigi poolt toteeritud ehitustele. Nendele projektidele tehakse ekspertiis ja antakse konsultatsioone tasuta. Mõned pangad pakuvad aga Minergie hoonete ehituslaenudele intressi alandust.8
Näiteid selle kohta, kuidas ranged keskkonnanõuded võivad arhitektuurile positiivselt kaasa aidata, võib tuua Šveitsis tegutseva Herzog & de Meuroni arhitektuuribüroo (HdM) loomingust (vt fotod 1–3). Loomulikult lähtub HdM hooneid projekteerides arhitektuursetest ambitsioonidest, kuid tähelepanu väärib ka nende oskus lahendada elegantselt keskkonnatehnilisi küsimusi ning kõigist neist tüütuna tunduvaist piiranguist inspiratsiooni ammutada.
Arhitektuuriajaloost saab näite tuua Le Corbusier loomingust, kus Marseille’s asuva Unité d’Habitation fassaadis pidi kasutama päikesevarje (brise-soileil), sest teisiti oleks eluruumid ülekuumenenud. Ometi on paljuski just fassaad see, mis muutis selle hoone oma ajastu sümbolehitiseks ning mida Corbu nii mitmedki kordi ka hiljem kasutas. Brise-soileil tekitas fassaadis ennenägematuid arhitektuurseid efekte. Selle idee mõju oli nii suur, et fassaad muutus standardiks/tüübiks (nagu Alvar Aalto taburet) ning sai osaks üldisest arhitektuursest sõnavarast. Unité d’Habitation on ka tänapäevaste parameetrite järgi väga keskkonnateadlik hoone ja seda paljuski tänu just fassaadile, mis muuhulgas n-ö hoiab käigus ka hoone loomulikku ventilatsiooni.
Jätkusuutlikkus on tehnoloogia teema ning hoonete puhul tähendab see tihtipeale konkreetseid tehnilisi lahendusi. Kõik need „arhitektuursed tehnikad“ ei ütle seejuures, mida teha, vaid ainult seda, kuidas teha. Otsustamine, millist tehnikat eelistada, on valiku laiememise tõttu muutumas seejuures järjest keerulisemaks. Selge on vaid see, et keskkonna temaatikast mööda vaadata ei saa.
Dominuse veinivabrik, Napa Valley, USA, 1998. Herzog & de Meuron.
©Margherita Spiluttini
Hoone asub USA läänerannikul, San Franciscost põhjas, kus suvel on päevad väga kuumad ning ööd vastupidi, külmad. Hoone fassaad koosneb basaltkividega täidetud metallvõrkudest, mille algne otstarve on tugimüüride ja jõekallaste kindlustamine. Fassaad on suure soojusmahtuvusega, et tasandada temperatuuri suuri päevaseid kõikumisi. Päeval soojenenud kivid kiirgavad öösel sooja tagasi, hoides nii temperatuuri ühtlasena. Temperatuuri sesoonseid muutusi tasandab veel omakorda hoone raudbetoonist konstruktsioon.
Lähedalasuvast kanjonist toodud kivide suurus ja seega tihedus varieerub vastavalt siseruumide funktsioonile ja tingimustele, mis jäävad nende taha. Ruumide ees, mis peavad säilitama ühtlase temperatuuri, on fassaadis kivid väiksemad ja tihedalt pakitud, teistes kohtades seevastu suuremad ja asetatud hõredamini. Kividega täidetud võrgud võimaldavad kontrollida temperatuuri täpsemalt kui tavaline kivimüür.
Helvetia Patria peakontor, St. Gallen, Šveits, 2003. Herzog & de Meuron.
©Margherita Spiluttini
St. Gallenis paikneva peakontori laiendus vastab kõigile Šveitsi Minergie standardi jäikadele nõuetele. Aastane energiakulu on Minergie hoonetes kolmandiku võrra väiksem sellest, mida kasutaks tavaline uusehitis. Kokkuhoid algab näiteks kütteõli kasutamisest. Talvisel kütteperioodil on küttemahtu vähendatud 80% ja uue kontorihoone soojaenergia vajadus on endise kontoriga võrreldes vaid veerand. Kütteõli kasutatakse vaid kõige madalama temperatuuriga päevadel aastas, kuna hoone saab oma põhilise sooja kõrge kasuteguriga soojusvahetist. Hoones kasutati lisaks ka väikese soojusjuhtivusega klaase ning automaatset kliima kontrollsüsteemi, mis kasutab jahutuseks aktiivjahutuse agregaate. Arhitektid disainisid hoonele valgustid, mida saab kasutada nii lauapinna kui ka üldvalgustuseks. Sellisel juhul pööratakse lambid lihtsalt lakke, mis on värvitud valgeks.
(www.helvetiapatria.com).
IKMZ raamatukogu, Cottbus, Saksamaa, 2005. Herzog & de Meuron.
©Margherita Spiluttini
500 miljonit krooni maksnud Cottbusi ülikooli raamatukogu kujutab endast omavahel järjestikuselt ühendatud ruume, mis läbivad kogu hoonet keldrist viimase korruseni. Läbi kahe-kolme korruse ulatuvad lugemisruumid toimivad puhvrina intensiivse päikesekiirguse vastu, tasandades kiireid temperatuuride kõikumisi. Kaitse suvise päikese vastu saavutatakse topeltfassaadi kihtide vahele jäävate ribikardinate ning välimisele klaasile trükitud tekstimustri koosmõjul. Fassaadil on kujutatud araabia, slaavi ja ladina tähestikke. Trükitud mustri tihedus vastab fassaadi erinevale suunale ilmakaarte suhtes (päikesekiirgus) ja selle taga paiknevate ruumide nõuetele.
Hoone sisekliimat kujundav tehniline süsteem koosneb maksimaalse energiakokkuhoiu saavutamiseks mitmest omavahel seotud osast. Tehnika hulgas on soojavahetid, geotermilise energia pumbad, gaasipõletid ja boilerid. Kõrgetes ruumides tekkiva soojuse kihistumise (soe õhk koguneb lae alla, klaasfassaadist kiirgab külma) vähendamiseks köetakse raamatukogu iga korruse õhku eraldi. Passiivse jahutuse saavutamiseks pumbatakse värske õhk läbi jahutavate maa-aluste torude. Hoone massiivsete konstruktsioonide jahutamiseks kasutatakse suvel ka ruumide tuulutamist öösel.
Mitterweg elamud, Innsbruck, Austria, 1997. Baumschlager & Eberle.
©Eduard Hueber, Archphoto.com
Keskmise sissetulekuga inimeste üürikulude vähendamiseks on Euroopa arhitektid ja arendajad sunnitud kärpima ka sotsiaalehituse maksumust, st. nii ehitushinda kui hoolduskulusid. Mitterweg elamud ei ole aga üksnes energiasäästlikud, vaid ka kõrgekvaliteedilise arhitektuurse kujundusega. Kompaktne hoonemaht, suhteliselt väheldane fassaadipind ning soojustatud välisseinad on osa tõhusast regulatsioonisüsteemist. Mõlemad hooned tarbivad umbes 70% vähem energiat kui üks harilik kortermaja. Kulusid vähendati ka ühe keskse trepikoja ehitamisega, millest pääseb kõikidesse korruse korterisse. Mitmekihilised fassaadid mõjuvad eriti efektselt.: nurgarõdude puidust “pitskardinad” pehmendavad hoonete teravaid nurki ning samas võimaldavad elanikel rohkem privaatsust nautida.9
Lohbach elamud, Innsbruck, Austria, 2000. Baumschlager & Eberle.
©Eduard Hueber, Archphoto.com
Projekti näol oli tegemist nii majanduslikult kui ökoloogiliselt optimeeritud ehitusega. Sellest tulenevad ka hoonete kuubikujuline maht ning eenduvad rõdud, mida saab välisilma eest varjata päikesekaitsena toimivate vasest elementidega. Elamutes rakendati kõiki ökoloogilise low tech-i võimalusi, kaasa arvatud päikesekütte paneelid, soojavahetid ning halli vee taaskasutust. Sisuliselt saavutati kõik eesmärgiks seatu ilma high-tech lahendusteta.10
Kalle Komissarov
1 Peter Trummer, Associative design stuudio kokkuvõte. Berlage Instituut, Rotterdam, 2006.
2. Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus – www.ceet.ee.
3. Jeffrey Kipnise meistriklassi konspekt. Berlage Instituut, Rotterdam, 2006.
4. Peter Trummer, Associative design stuudio kokkuvõte. Berlage Instituut, Rotterdam, 2006.
5. Read Group, European Charter for Solar Energy in Architecture and Urban Planning – www.nuclear-free.com/english/charter.htm.
6. Arcosanti linn – http://test.arcosanti.org.
7. Dominique Gauzin-Müller, Sustainable architecture and urbanism. Birkäuser, Basel, 2002.
8. Minergie energiasäästlikku hoone standard – www.minergie.com.
9.http://www.baumschlager-eberle.com/default.asp?lang=2&page=1&view=2&data=20
10. http://www.baumschlager-eberle.com/default.asp?lang=2&page=1&view=2&data=15
<<