“Ehituskunst” on uuenemas. Hülgamata senitehtut,
seab ajakiri endale eesmärgiks arhitektuuri ja ruumilise
keskkonna süvendatuma teoreetilise käsitlemise
ning arhitektuurist rääkimise viiside mitmekesistamise.
Palju on räägitud erialasisesest kapseldumisest,
selles valguses näeb “Ehituskunst” oma rolli
diskussioonifoorumina, kus oma vaatenurki esitavad
nii arhitektid ja arhitektuuriuurijad kui ruumi loomist,
kasutamist ja tähendusi analüüsivad sotsiaalteadlased.
Sama oluline arhitektuuri ja selle uurimise
arengu seisukohalt on kaasaegse ja ka 20. sajandi
klassikasse kuuluva arhitektuuriteooria vahendamine.
Temaatilised numbrid pakuvad võimaluse avada
ühe teoreetilise suundumuse eri tahke või koondada
ühe märksõna ümber intrigeerivaid käsitlusi.
Käesolev number keskendub ruumi ja keha seostele
ning sookesksele arhitektuurikäsitlusele kui
Eesti arhitektuuridiskursuses ühele kõige vähem
tähelepanu leidnud teemale. Kuigi vastavasisuliste
konverentside ja kogumike kõrgperiood jäi maailmas
1990. aastate keskpaika, ei loeta seda kindlasti
lõpetatud projektiks. Pigem on see valikuvõimalus,
mille kasutamine on mõnede objektide, nähtuste
või projekteerimsstrateegiate puhul õigustatud.
Nii leiab geograaf Hille Koskela Helsingi Ülikoolist,
et naiste linnaruumikasutusest ja –hirmudest on
kohane kirjutada Eestis just nüüd, mil jälgimistendents
meiegi ühiskonnas kinnistub. Sotsioloog
Katrin Paadam vaatleb, millest sõltub inimeste
eluaseme-eelistus ning millised protsessid on
viimase aastakümne tormiliste muutuste taga. Karin
Paulus võrdleb tarbimisruume nende klassikalise
väljakujunemise ajal 19. sajandil, Nõukogude ajal ja
tänapäeval. Hollandi arhitekt Klaske Havik testib, kas
naistest koosneva büroo Kavakava loomingu puhul
on sookeskne lähenemine õigustatud. Võrdluse
pakub Briti büroo muf tutvustus ja intervjuu selle
eestvedaja Liza Fioriga.
Teoreetiliste tekstide valik ei ole kindlasti ammendav,
vaid pigem tutvustab sooteooria mitmekesiseid
avaldmisvorme. Diana Agrest tegeleb klassikaliste
arhitektuuritraktaatide “ülelugemisega” feministlikust
vaatepunktist. Beatriz Colomina pakub Adolf
Loosi ja Le Corbusier’ elamute põhjal briljantse
analüüsi ruumist ja pilgust ning arhitektuuri representeerimisest.
Rosalyn Deutsche tegeleb pigem
distsipliini- ja metodoloogiakriitikaga, Elizabeth
Grosz selgitab kehalisuse ja linnaruumi vastastikust
sõltuvust ning spekuleerib tehnoloogia arengu
mõju üle neile mõlemale.
Jätkates “Ehituskunsti” traditsiooni esitada ruumiga
seotud kunsti, peaks igasse numbrisse mahtuma ka
subjektiivne vaade teemale. Seekord on neid koguni
kaks – Kadi Estlandi pungilik tekst otsib tarbimishulluse
kriitika esitamiseks sobivat vormilist vastet, Anu
Vahtra fotoessee aga lisab naise “teise” ruumikogemusele
ka idaeurooplase “teise” identiteedi.
<<