Intervjuu Inglise arhitektuuribürooga muf
muf on koostööl põhinev büroo, mis hõlmab kunsti ja arhitektuuri. 1996. aastal arhitektide Juliet Bidgoodi ja Liza Fiori ning kunstnik Katherine Clarke’i loodud asutus on algusest peale olnud suunatud avalikule sfäärile. Juliet Bidgood lahkus küll 2002. aastal muf-ist, et paralleelselt ette võtta karjäär CABE’is1 , kuid teeb siiani muf-iga aeg-ajalt koostööd. Linnateoreetik Katherine Shonfield, kes pole küll kunagi olnud ametlik liige, oli siiski üks põhilisi koostööpartnereid kuni surmani 2003. aastal.
muf on paindliku töökorralduse aktiivne pooldaja. See pole soodne mitte ainult lapsi kasvatavatele töötajatele, vaid ka arhitektuuri ning sellega seotud alade õpetajatele ning õppijatele. Viimasel kümnel aastal on muf-is töötanud 34 naist, praegu on asutuses üks täistööajaga meestöötaja.
Kuidas taoline naiste büroo alguse sai? Kas see oli algusest peale plaanis?
See sai alguse sõprussidemetest, mis algasid kolmes asutuses. Juliet ja Liza kohtusid Kesk-Londoni Polütehnikumi struktuurideloengus ja tundsid teineteises ära sarnaselt mõtleva inimese. Me hakkasime koos töötama, põlesime läbi ja lõpetasime tegevuse kuni muf-ini. Katherine Clarke ja Liza kohtusid Arhitektuuriassotsiatsioonis, kus me mõlemad töötasime. Kõkutasime koos raamatukogus ja hiljem hakkasime koos õpetama. Katherine Shonfield ja Liza kohtusid RIBA-s, kus nad tundsid teineteist vaid meeste kommentaaride kaudu. Kõiki neid sõprusi toitis vastava asutuse võime või siis võimetus meiega arvestada.
Me alustasime oma koostööd kõigepealt avatud grupeeringuna ja seejärel muf-ina sellepärast, et me kõik tahtsime töötada väljaspool oma distsipliini ja oma ala üldisi stampe. Üks lisastiimul minu, st Liza Fiori jaoks oli see, et olin sel ajal rase, ootasin oma esimest last ja teadsin, et kui ma ei suuda luua konteksti milles töötada, siis ei tööta ma enam kunagi.
Teile on tihti viidatud ja teie üle arutletud sookesksest vaatepunktist. Nüüd ilmselt vähem, kuid teie tegevuse alguses oli sooteadlikkus kindlasti teoreetilise diskursuse üks tulisemaid teemasid. Kuidas te ise sellesse suhtute, kuhu ennast selles diskursuses paigutate?
Enne muf-i oli matrix 2 ja tendents lubada vaid ühte naiskoolkonda korraga – nagu putukas, kes sureb sünnitades. Naisi tavatsetakse võrrelda teiste naistega. Niipea kui sa unustad oma soo, tuletavad mehed seda sulle järsult meelde. Neljakümnendatesse eluaastatesse jõudes muutub sooteadlikkus ka teadlikkuseks valikust: kas saada lapsi või mitte, hea töö ja hea palk, stuudio maksumus, eluase Londoni kesklinnas – kõik need teemad on seotud sooga ja nende üle arutletakse stuudios palju.
Kas te leiate, et teooria on arhitektuuris ületähtsustatud?
Ei. Ehitamine on pikk protsess, iga alustatud projekt ei pruugi lõpptulemuseni jõuda. Retoorika aitab täita seda tühimikku kahe valminud objekti vahel. Objekti retrospektiivne kirjeldus aitab tööd seletada mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Sellest ajast, kui me õpetamise lõpetasime, on teooria praktikaga väga tihedas seoses.
Olete alati rõhutanud praktikat kui uurimistöö vormi ja disaini alust. Teie meetod on nii-öelda väga instrumentaalne. Kas see tähendab alati nullist alustamist? Palun kirjeldage pisut oma loominguprotsessi?
Me ehitame sellest lähtuvalt, mida me teame – maailm on mõõtmatult keerulisem kui meie arusaamine sellest. Me alustame eeldusest, et iga lahendus on puudulik. Eesmärk on lihtsalt teha nii õigesti kui võimalik. Meetod on peidetu järjekindla paljastamise ja ilmsete struktuuride ja huvide kombinatsioon koos sihikindla intuitsiooniga.
Ma nimetaksin teie määratut idealismi ja paindlikku ego naiselikeks voorusteks... aga kui kaugele te saate oma koostööga minna? Kuidas te saavutate tasakaalu kliendi soovide täitmise ja iseendaksjäämise vahel?
Väga meeldiv, et te ei näe määratut ego ja paindlikku idealismi... Suhte ehitamise juures ei ole mingit autorsuse kadu. Näib nii, et eduka projekti eeldusena peab keegi kliendi esindajate hulgast meile meeldima/meid huvitama/meie empaatia pälvima. Meil pole ühtegi näidet selle kohta, kus loomeprotsess kujutaks endast kättemaksuakti.
Te näite tegelevat kõige tavalise, väikese ja kohalikuga – kõige sellisega, mida ei panda Suures Arhitektuuris tähele?
Jah. Osaliselt seetõttu, et need kohad, kus me töötame, on ise tavalised, kohalikud ja väikesed. Lähemalt vaadates on seal siiski alati midagi tähtsat. Näiteks me kujundasime pargi Londoni idaosas Tilburys ja märkasime, et sealsamas lähedal peetakse hobuseid. Korraldasime ratsavõistluse. See oli formaalne viis, mõtteline õigustus hobustele viibida selles kohas ühe pärastlõuna. Konkretiseerisime selle teo seejärel pargi kujunduses. Me oleme töötanud ka „suuremates“ kohtades nagu Tate’i galerii, kus me töötasime samadel põhimõtetel, alustades piltidest endist.
Lastega konsulteerimine tundub eriti ebatavaline. Kas lapsed on head partnerid ja sotsiaalse reaalsuse peeglid?
Jah. Ka uus pedagoogika hindab mitteformaalset haridust, mis saadakse kogemustega. See on hea mudel. Ühtlasi on laste sotsiaalseteks olenditeks muutumise protsess, nagu sa ütlesid, hea peegel.
Naisi seostatakse tavaliselt privaatsfääriga, ometigi tegelete teie peaagu ainult avaliku ruumiga. Kas kaasaegses avalikus ruumis napib tundlikkust?
Lennuvälja karm tühjus on omamoodi mõnus. Aga me püüame siiski luua ruume, kus suurus käiks käsikäes intiimsusega, lihtsusega, unelemisega, mitte ei liialda tajumatute elementidega, et luua kihavat linnaruumi.
Mõned teie projektid on väga kombatavad, väga seotud kehaga, näiteks tuleb meelde installatsioon “Puhtus ja tolerants”. See näib arhitektuuri ähvardava, tumedama, võib-olla isegi üleloomuliku poole meeldetuletusena? Mida tähendab teile keha ja ruumi vahekord?
Me tajume maailma pidevalt mitmel skaalal: akrüüli ja puuvilla vahekord särgis, mida sa kannad, mikro- ja makrodetailidest üldise strateegiani ja jälle tagasi. Vahetus, lähedus, detailid, kombatavus. Seda iseloomustab kas või austrikarpide kasutamine meie viimases projektis.
Teie projektid ise on hästi põhjendatud, rajatud kindlatele tingimustele, kuid pealkirjaga lisate tihti mingi sõnumi või võtme. Nauding, iha, unenägu, võrgutaja – need sõnad korduvad teie pealkirjade retoorikas. Rääkige oma arusaamast ihast ja naudingust seoses arhitektuuriga?
Nauding, iha, unistus, hoolimine, võrgutaja, laenatu – kõik need toimivad paralleelselt asjadega, mis on mõeldud meie üle valitsema. Paralleelselt, kuid mainimatuna.
1. CABE – Commission for Architecture and the Built Environment, riiklikult finantseeritud asutus, mis keskendub linnaruumile ja avalikele hoonetele, vahendades avaliku ja erasektori ühisprojeke, teostades erinevaid uurimusi, viies läbi koolitusprogramme ning propageerides kvaliteetset arhitektuuri.
2. Naistest koosnev ja feministlikest vaadetest lähtuv briti arhitektuuribüroo 1980. aastatel.
St Albansis hiljuti valminud muuseumipaviljon kui
reaalne mahuline ehitis võib esmapilgul mufi peamiselt
linnaplaneeringutest ja -strateegiatest, maastiku- ja
kunstiprojektidest ning installatsioonidest koosnevas loomingus
tunduda erandlikuna, kuid lähenemine on siiski ülejäänutega
sarnane. Paviljon kavandati linnaparki, et kaitsta ja eksponeerida
kunagi samal kohal asunud Rooma-aegse Verulamiumi linna
väljakaevamistel leitud antiikset mosaiiki. Hoone arhitektuurne
lahendus pidi esile tooma muru alla jäänud nähtamatu kunagise
linna, praeguse pargikasutuse ja kaasaegse St Albansi linna
seosed. Fassaadimaterjalis on kasutatud terveid ja purustatud
austrikarpe, et saavutada ebaühtlasemat pinda. Ka Roomas
olla kasutatud samalaadset ehitusmaterjali. Murtud servaga
katus pakub vaateid nii sisse kui välja, murukatus seob hoone
ümbritseva pargiga. Maastik on ühendatud hoonega ja markeerib
Rooma-aegse villa piirjooni, lisatud on istumiskohti.
Shared Ground Southwark“ („Ühine pind“) on mufi senistest
projektidest ilmselt tuntuim. 1997. aastal alguse saanud projekti
eesmärgiks oli ümber kujundada üks kilomeeter Lõuna-Londoni
Soutwarki tänavast. Nagu samal ajal Stoke-on-Trenti kavandatud
Pleasure Garden of the Utilities“ („Argine naudingute aed“)
puhul, kasutas muf oma kõige tüüpilisemat projekteerimisstrateegiat.
Projekteerimisel arvestati palju kohalike elanike,
poepidajate, kinnisvaraarendajate ja ettevõtjate arvamuste
soovidega, et ühendada eraisikute ja ettevõtjate huve ning
väärtustada ja süvendada koha spetsiifi list identiteeti. Alustuseks
tegi Katherine Clarke filmi „100 Desires for Southwark Street“
Southwarki tänava 100 soovi“), kus kohalikud elanikud ja
majaomanikud räägivad muredest ja ootustest, mis puudutavad
nende naabruskonda. Järgnesid vestlused tänavat iga päev
läbivate lastega. Projekteerimise ja ehitamise käigus tehti
näitus. Projekti füüsilise väljundina õgvendati tänavat,
nihutada fookus autodelt jalakäijatele, ning laiendati tugevalt
tänava päikesepoolsemat kõnniteed. Kõnniteesillutis valati
kohapeal, materjali hulgas kasutati Thamesi jõe klibu, et anda
pinnale juurde kohaspetsiifi lisust. Lisaks paigaldati tänavale
pikad skulpturaalse vormiga pingid ja istutati puid, soovitud
uued tänavasildid ja teeviidad leidsid samuti koha sillutises.
paljud teisedki mufi projektid, ühendati „Shared Groundi“
linnaplaneerimine kontseptuaalkunstile lähedaste taktikatega,
lähtudes eelkõige sotsiaalsest vastutustundlikkusest.
„Purity and Tolerance“ („Puhtus ja tolerantsus“) loodi Londoni
Architecture Foundation’isse 1997. aastal ruumiinstallatsioonina.
See oli naiste kunsti muuseumi projekti ühe fragmendi 1:1 mõõtmetes
makett. Naiste kunsti muuseumi projekt oli kontseptuaalne
kavand, mis pani ühtaegu proovile ja suurendas tellija Inglise
Kunstinõukogu (Arts Council of England) ambitsioone.
Muuseumi, mida küll kunagi valmis ei ehitatud, eesmärgiks
oli eksponeerida varasemat ja kaasaegset naiskunstnike
loomingut ning pakkuda võimalust kuraatoriprojektidele, millega
paljastataks naiste kunstiajaloolise marginaliseerimise sotsiaalne,
poliitiline ja ajalooline praktika. Projekteerimist alustati sooviga
näidata ja rõhutada paradoksi, mis tekib, kui teoseid piiritlenud
tingimuste rõhutamise kaudu paigutatakse need taas sama tüüpi
institutsiooni nagu see, mis need omal ajal välja jättis. Eesmärgiks
oli näituseruum, mis poleks fi kseeritud ja steriilne, vaid looks
kunsti ja argielu, muuseumihoone ja ümbruskonna vahele
ühendusi.
Installatsioon „Purity and Tolerance“ oli mõeldud traditsioonilise
valge, hermeetilise ja eksklusiivse näituseruumi kriitikana. Üle
kogu lae pingutati läikivvalge lateksmembraan, mis täideti veega.
Vee raskuse tõttu materjal venis, moodustades ruumi kohale laest
välja punguva kühmu, mis tundus kohe-kohe rebenevat ja ruumi
veega täitvat. Membraani äärmiselt elastne materjal reageeris
ruumis viibijate kehasoojusele, vastavalt venides või koomale
tõmbudes. Installatsiooniga loodi ka ebatavaline kehaline
ruumitunnetus, mida kogeti ühtaegu nauditava ja ohtlikuna.
„My dream Today; Your dream Tomorrow“ („Minu tänane on
sinu homne unistus“) on 2003. aastal alustatud Tilbury linnaosa
pargi projekt. See maastikuprojekt töötati välja koostöös
Tilbury elanikega. Pargi kujunduses on võetud arvesse väikest
pindala ja sellele esitatud vastuolulisi nõudmisi. Projekteerimise
algimpulsiks oli keskendumine hobustele, selle roheala
poolseaduslikele kasutajatele, kelle kohalolu „legaliseeriti“ üheks
päevaks ratsavõistluste korraldamisega. Ka pargi planeering nägi
ette, et hobustele jääb võimalus sotsiaalelamute vahel vabalt
edasi elada. Avalikumast ja intiimsemast ruumist kombineeritud
lookleva pargimaastiku kaudu on taotletud nii turva- kui
naudingutunnet: pargis saab ratsutada, kuid seal on ka turvalised
kohad väikelastele mängimiseks või niisama puhkamiseks.
Pargi servi kaitsevad autode, mootorrataste ja ratsutajate eest
korvidesse istutatud taimed ja muud objektid, et vältida jäika
taraga piiramist.
Tilbury pargi kavandamise ajal ja sellega seoses küsitles muf ka
kohalikke lapsi, et selgitada välja, mida ootavad kohalikud oma
ümbruskonnalt kultuuriliselt ja emotsionaalselt.
<<