Antiigist saadik on kehal olnud lääne arhitektuuritraditsioonis
keskne koht, alates sambatüüpide
kirjeldamisest keha alusel kuni renessansiaegsete
kanooniliste tekstideni ja edasi. Täiusliku inimkeha
kuvandi alusel proportsioneeriti hooneosi ja
mahtude jaotust ning planeeriti ideaallinnu. Nii
Vitruvius kui Alberti viitasid arhitektuuri teoreetilist
alust luues harmoonia ja proportsiooni mõistega
seoses sageli inimkehale. Kuna nende arvates oli
harmoonia algupära looduses ja inimene teadagi
looduse suurim saavutus, pidi samade mõõtvahekordade
ülekandmine arhitektuurile tagama sellegi
harmoonilise mõju ja legitimeerima proportsioonide
ja vormide valiku.
Klassikalised süsteemid pea peale pööranud modernism
oli samavõrd kehakeskne. Selge analoogia
pakub Le Corbusier’ modulor, tegelik fookus kandus
aga vormiprobleemidelt ruumi ratsionaliseerimisele
ja optimeerimisele. Ideaalkeha asendab statistiline
keha: keha ruumi ja valguse vajaduse ning liigutuste
ajakulu mõõtmine, eksistentsmiinimumi arvutamine,
hügieeniküsimuste lahendamine. Eesmärgiks
ökonoomsemad lahendused ja massiliselt ruumiühikuid
võimalikult paljudele statistiliselt ühtlustatud
kehadele.
Modernismi ühtlustamises, monotoonsuses ja
külmuses süüdistavas postmodernismis otsiti nii
mõttelist mitmetähenduslikkust kui mugavamat,
tunnetuslikumat ruumi kehale. Fenomenoloogiast
lähtuvate Norberg-Schultzi ja Pallasmaa arvates
pidanuks arhitektuur eelkõige olema tunnetatavam
ja meelelisem. Esimest korda keha individualismi arhitektuuri
kontekstis tunnustamisega kerkis just sel
ajal esile küsimus – milline keha siis täpsemalt, kelle
keha ja mis soost. Ühtlasi resoneerus probleemipüstitus
umbes samal ajal vallandunud nn feminismi
teise lainega.
Sookeskne vaade ruumile
1890. aastatel esmakordselt kasutusele võetud
feminismi mõistega tähistati esialgu usku soolisesse
võrdõiguslikkusse ja liikumist naiste ühiskondlike
õiguste suurendamiseks.
Naiste õiguste eest võitlemiselt on fookus aja jooksul
nihkunud aga ühiskonna väärtussüsteemide
kriitikale; küsimuselt „miks?“ küsimusele „kuidas?“
allasurumine toimub, võrdsuse taotluselt erinevuse
uurimisele. Kaasaegse feminismi olulisimaid aspekte
on erinevate repressioonivormide suhete uurimine:
sooteooria on tihedalt läbi põimunud rassi- ja klassitemaatikaga.
Selle vastu, kas ja millisel moel võib ruumi käsitleda
soolisena, hakati esmalt huvi tundma pigem arhitektuuriteooria
ja -ajaloo naaberdistsipliinide nagu
geograafia, antropoloogia, visuaaluuringute ja ajaloo
raames. Soolise ruumi avamisel on eriti oluline
olnud geograafia, eelkõige nn sotsiaalne geograafia,
mille olulisemate autorite David Harvey ja Edward
Soja käsitluste selgeks aluseks on ruumi mõistmine
sotsiaalselt konstrueerituna ja samas ka sotsiaalsete
suhete kujunemise ja väljamängimise eeldusena. Samas
endine mehekeskne ruumimõistmine nendesamade
autorite tekstides on pälvinud ka küllalt palju
kriitikat, tuntuim autor on ilmselt Rosalyn Deutsche.
Teiselt poolt on oluline seksuaalse identiteedi mõistmine
mitte bioloogilise, vaid pigem käitumuslikuna,
mis kujuneb välja kultuuriliselt määratud koodide ja
käitumisnormide pideva (kohustusliku) kordamise
tulemusel. Osa neist koodidest ja normidest on sisse
kirjutatud just ruumi.
Geograafid, antropoloogid ja ajaloolased on käsitlenud
ruumi pigem ehitatud keskkonna kui arhitektuuri
mõiste kaudu, vaadeldes soolisuse avaldumise
aspekte tavalises, keskpärases, argises ruumis,
hierarhiseerimata oma uurimuse objekte. Soolisest
vaatepunktist lähtudes pole kunstilised kvaliteedid
nii tähtsad ning ruumi mõistetakse sageli kui ühiskondlike,
sealhulgas sooliste suhete väljamängimise
asupaika, nende suhete piiritlejat, mõjutajat või lava.
Ruumi soolisuse uurimise nagu sotsiaalse ruumikäsitluse
puhul üldse on ruum ühtaegu nii reaalne kui
metafoorne: võrdse tähtsusega ja võrdselt kõnekas
on nii materiaalne, representeeritud ruum kui ruum
kui representatsioon. Arhitektuur ei ole pelk materiaalne
objekt, vaid ka selle taju, kogemus, kasutamine
ja väärtustamine. Ühtlasi oli tegemist väljakutsega
traditsioonilisele arhitektuuriuurimusele, mis oli varem pidanud käsitlemisvääriliseks eelkõige arhitektuuri kui
professionaalse arhitekti originaalset eneseväljendust.
Üks olulisemaid teemasid soolise ruumi uurimisel on
olnud privaatse ja avaliku ruumi jäik eristamine ning
selle seotus patriarhaalse võimuga. Selle ideoloogia
kohaselt jaotub füüsiline ruum kaheks eri sfääriks:
linn kui domineeriv, mehekeskne, avalik ruum
(produktsiooni ruum) ning kodu kui alluv, privaatne
naise ruum (reproduktsiooni ruum). Ruumi jaotatusega
privaatseks ja avalikuks ning selle kaudu meeste
ja naiste ruumiks on tegelenud ka kunstiajaloolased,
näiteks Griselda Pollock, kes on analüüsinud
impressionistide maalide põhjal, millised olid 19.
sajandi lõpul naistele kohased ja neile „ette nähtud“
ruumid.1 Ruumikasutuse analüüsimine maalide alusel
annab taas tunnistust representatsiooni võrdsest
tähenduslikkusest füüsilise ruumiga.
Teiseks oluliseks lähtekohaks on olnud rõhuasetus
argisele keskkonnale, mis tuleneb omamoodi eelnevast:
soouuringud, eriti varem, on pigem keskendunud
naise kogemusele, naise ruumikogemust
ja ruumilist eneseväljendust on seostatud pigem
tavalise kui esindusliku või monumentaalsega.
Sellest vaatepunktist on lähtunud hulk banaalsele
(s.o disainimata) kodukujundusele, äärelinnakeskkonnale,
kaubanduskeskustele vms keskendunud
käsitlusi.
Lisaks on feministlike kunstiajaloolaste ajaloo
kriitilise ülevaatamise ja naiskunstnike rehabiliteerimise
projektiga paralleelselt „ümber kirjutatud“ ka
arhitektuuriajalugu, eriti 20. sajandit puudutav. Mitmetes
käsitlustes on rõhutatud teenimatult vähest
tähelepanu naisarhitektidele või -disaineritele senises
arhitektuuriajaloos (sagedaseks näiteks Eileen
Gray looming) või naispartnerite panust tavaliselt
vaid meestele omistatud loomingu osas (näiteks Le
Corbusier’ga töötas koos Charlotte Perriand või Mies
van der Rohe partner Lilly Reich). Kuid näiteks Alice
T. Friedman on keskendunud mõjukate naistest tellijate
osale ikooniliseks saanud moodsa arhitektuuri
objektide saamisloos (näiteks Edith Farnsworthi
ideed ja soovid Mies van der Rohe Farnsworth
House’i puhul), väites, et sooliselt määratletud sotsiaalsete
rollide raames elavatel naistel oli suurem
vajadus tellida uuenduslikke elamuid, kus oleks
kombineeritud avalikku ja privaatset ruumi ja/või
puhkamise ja töötegemise võimalusi. 2
Feministlik arhitektuuripraktika
Statistiliselt on näiteks USA-s tegutsevatest arhitektidest
naisi 8,9%3; suurte arhitektuuribüroode
nimipartnerite hulgast naisi peaaegu ei leia; arhitektuurikoolide
juhtide või isegi olulisemate professorite
hulgas on naisi äärmiselt vähe; mitte ükski
naisarhitekt ei ole aastate jooksul saanud Ameerika
Arhitektuuriinstituudi kuldmedalit, Pritzkeri auhinna
sai esimese naisena Zaha Hadid käesoleval aastal.
Naise panuse marginaliseerimisest partnerluses,
õigemini selle kajastamises on värvikalt kirjutanud
näiteks Denise Scott Brown, kes seob selle üldise nn
staarikeskse vaatega arhitektuurile.4
1970. aastatest on vastukaaluks loodud ka peamiselt
naistest koosnevaid büroosid, mis määratlevad end
ja oma loomingut feministlikuna. Patricia Morton
on feministlikest põhimõtetest lähtuva arhitektuuripraktika
jaotanud kaheks: see on keskendunud kas
sotsiaalsele või poeetilisele.5 Kuigi üpris üldistav
jaotus, on see küllaltki kokkuvõtlik. „Sotsiaalse“
kallakuga feministlikud arhitektid on keskendunud
naiste keskkonnakogemusele, arhitektuuri kui eriala
institutsionaalsele kriitikale ning alternatiivsete,
naiselike arhitektuuri mõtestamis- või projekteerimisviiside
otsingule. „Poeetilist“ suunda iseloomustab
huvi sugudevahelise eristuse kujunemise vastu
arhitektuuris ning soolisi arhitektuurinorme ületava
arhitektuuri loomise taotlus. Sisuliselt nende suundade
vahel ideoloogilist lahknevust siiski ei ole ning
ka ajalises mõttes on nad toiminud paralleelselt.
Soolisi erinevusi teadvustava arhitektuuri loomine
tõukus 1960. – 1970. aastatel paljus ka kaasaegsest
feministlikust kunstipraktikast. Sageli on iseloomustavaks
näiteks toodud varase mõjuka feministliku
kunstniku Judy Chicago installatsiooni „Womanhouse“
1972. aastast. Üldsust šokeerinud ja hiljem
tihti 1970. aastate üheks olulisemaks feministlikuks
kunstisündmuseks nimetatud projekti käigus täideti
üks mahajäetud elamu Los Angelese kesklinna
lähedal ruumiinstallatsioonidega, mis kritiseerisid
ameerika keskklassi naise traditsioonilist koduhoidja
rolli. Ühtlasi võis sellest projektist välja lugeda viited
ruumile ja arhitektuurile kui soorolle loovale ja kinnistavale
mehhanismile ning piiramise või allasurumise
vahendile.
Üheks end feministlikuna määratlevate büroode
ühisjooneks oli püüd arhitekti positsiooni ja rolli
ümber mõtestada. Renessansist peale, mil arhitekt kui
projekteerija ja „puhta töö tegija“ eristus
ehitusmeistrist, on lääne teadvuses domineerinud
kujutelm individualistlikust professionaalist. Sellele
vastandudes on feministlikud arhitektid püüdnud
keskenduda rohkem koostööle, kollektiivsele identiteedile
ja eriala toomisele „elevandiluutornist alla“,
kuhu sulgunuks pidasid nad nii idealistlikke moderniste
kui abstraktsetesse teooriatesse takerdunud
postmoderniste ja poststrukturaliste. Neist tüüpilisimaks
võib ehk pidada 1980. aastal asutatud Londoni
bürood Matrix, kus tegeldi traditsiooniliste „naiste
ruumide“ nagu elamute, lasteaedade ja koolide
projekteerimise kõrval laialdaselt loengupidamise
ja koolitustega, naiste ühenduste organisatoorse
abistamise ning kirjutamise ja oma põhimõtete
propageerimisega.
Praeguseks on end otseselt feministlikuna määratlevate
arhitektide hulk näiteks 1980. aastatega
võrreldes vähenenud. On leitud, et selline avalik
määratlemine tähendab marginaalsuse aktsepteerimist
ja paradoksaalselt ka vastanduse arhitekt
– naisarhitekt toetamist. Paljude meelest on aga
selle määratluse jõud lihtsalt oma funktsiooni kaotanud,
mis ei tähenda feministliku diskursuse jaoks
olulistest eesmärkidest ja väärtustest loobumist. Ka
arhitektuurse praktika mõiste ise on laienenud. Arhitekt
Jennifer Bloomer on kirjutanud: „Mind huvitab
mõistepaari struktuur/ornament kriitikavaba mõistmine
paralleelsena mõistepaariga mehelik/naiselik
läbi kogu lääne kultuuri ning selle võrdsustamise
mõju arhitektuurile.“6 Nii eeldab sooteadlik arhitektuuripraktika
ruumi loovate ja mõjutavate kultuuriliste
ja sotsiaalsete protsesside analüüsimist, sellest
lähtuv arhitektuur võib olla nii sotsiaalkriitiline kui
ka tundlik-poeetiline. Või mõlemat.
Maskuliinne arhitektuur
Et sookeskne arhitektuurikäsitlus ei võrdsustu
automaatselt feminismiga ega piirne sellega, näitab
kõige eredamalt Joel Sandersi koostatud kogumik
„Stud. Architectures of Masculinity“7 või ka homoseksuaalide
ruumikogemusele ja -loomisele keskendunud
teosed.8 Kui suur osa soopõhisest arhitektuuritõlgendusest
on käsitlenud ruumi kui naise identiteedi vormijat ja piirajat,
siis samalt aluselt on võimalik analüüsida ruume, mis loovad
ja kujundavadmaskuliinset identiteeti. Sandersi arvates loob
ja rõhutab arhitektuur maskuliinsust eelkõige neljas
punktis: seinapindade, selgelt märgitud ruumiliste
piirangute, esemete paigutuse ja vaadete suunatuse
kaudu. Puhtaid, ornamenteerimata seinapindu
näiteks tuues kirjeldab ta tegelikult kõige
esmasemat ja klassikalisemat seost modernismi ja
maskuliinsuse vahel, mis on teise nurga alt andnud
alust mitmetele feministlikele kriitikutele. Kas või Le
Corbusier’ kui modernismi keskse mehekuju valge
krohvi ja siledate seinapindade nõue seostub selliste
„mehelike“ mõistetega nagu loogika, ratsionaalsus,
tõde ja hügieen. Sama mõttekäiku järgides võib
maskuliinseks pidada ka mitmeid materjale, näiteks
klaasi, terast ja betooni kui kõvu, puhtaid ja selgeid,
või tumedaid raskepäraseid puitpaneele, mida ongi
sageli kasutatud „mehelikes“ ruumides nagu klubid,
baarid, kohtud. Peale otseste ruumiseoste kannavad
need materjalid ka väidetavalt maskuliinseid väärtusi
nagu püsivus, kestvus, ausus ja tõsidus. Samasse
ritta sobivad teisedki modernistliku arhitektuuri
omadused nagu mahtude ratsionaalne jaotus,
sirgjooned jne. Eredaks näiteks on Ameerika korporatiivse
modernismi esibüroo Skidmore Owings
Merrilli kavandatud Ameerika õhujõudude kadetikool
Colorado Springsis, mille arhitektuur ja ruumimõju
vastab sõjaväelisele mentaliteedile, toetades
traditsioonilise mehelikkuse kujundamist.9
Osalt kasutatakse maskuliinset ruumi uurides samu
argumente ja tähendusseoseid nagu feministlikes
ruumikäsitlustes, jättes välja viimase rõhuasetuse
ruumi kaudu toimivale marginaliseerimisele ja
rõhumisele, näidates, et ka meeste identiteet on
samamoodi ruumi kaudu loodav ja seda representeeriv.
Teatud mõttes on see soolise ruumiuurimuse
projekti lõpuleviimine või vähemalt tasakaalustamine.
Kindlasti ei ole sookeskne ruumikäsitlus ainus põhjus
või tõukejõud, kuid igal juhul on see olnud üheks
arhitektuuriuuringute valdkonda ja ruumimõistmist
üldse laiendada aidanud teguriks, mis teiselt poolt
peaks aitama kaasa ka diferentseerituma ja sotsiaalselt vastutustundlikuma arhitektuuri loomisele.
Ingrid Ruudi
1 Griselda Pollock, Modernity and the Spaces of Femininity.
– Vision and Diff erence, Lonon: Routledge,1988.
2 Alice T. Friedman, Women and the Making of Modern House.
New York: Harry N. Abrams, 1998.
3 1995. aasta andmed, Jennifer Bloomer, sissejuhtatus
kogumikule Diana Agrest, Patricia Conway, Leslie Kanes
Weisman (toim), The Sex of Architecture. New York: Abrams,
1996. Eesti kohta vastav statistika puudub, kuigi vahekord
ei ole kindlasti nii drastiline. Veronika Valk, samas feministlikku
probleemiasetust eitades, on siiski väitnud, et naiste büroo eeliseks on ka see, et üksi tegutsevat naisarhitekti ei võetaks
tõsiselt, vt. Piret Tali, Veronika Valk – arhitekti mängud linnas ja
linnaga. – Eesti Päevaleht 6.11.2004.
4 Denise Scott Brown, Room at the Top? Sexism and the Star
System in Architecture. – Ellen Perry Berkeley & Matilda
McQuaid (toim). Architecture: A Place for Women. Washington
& London: Smithsonian Institution Press, 1989, lk 237 – 246.
5 Patricia Morton, The Social and the Poetic. Feminist practices in
architecture 1970 – 2000. – Amelia Jones (toim). The Feminism
and Visual Culture Reader. London & New York: Routledge,
2003, lk 277 – 281.
6 Jennifer Bloomer, Abodes of Theory and Flesh: Tabbles of Bower.
– Assemblage 17 (1992).
7 Joel Sanders, Stud. Architectures of Masculinity. New York:
Princeton Architectural Press, 1996.
8 Näit Aaron Betsky, Queer Space: Architecture and Same-Sex
Desire. William Morrow & Company, 1997.
9 Joel Sanders, Cadet Quarters. U.S. Air Force Academy, Colorado
Springs. – Joel Sanders, Stud.
<<